27
Aug

Parima talu tiitlile kandideerivad ka Eesti Noortalunike liikmed

Augusti esimeses pooles sõitis seitsmeliikmeline komisjon mööda Eestit ja tutvus „Parim talu 2020” kandidaatidega. Kolme päeva jooksul külastati üheksat talu Harju-, Ida-Viru-, Jõgeva-, Järva-, Pärnu- ja Saaremaal. Parima Talu tiitlile kandideerivad ka noortalunike liikmed Kuldar Kuld (Lalluka OÜ) ning Priidu Veersalu ja Kädi Kröönkvist (Iisaka Lambakasvatus- ja käsitöötalu)

Priidu Veersalu ja Kädi Kröönkvist võtsid Priidu vanematelt talupidamise üle viis aastat tagasi.
FOTO: ETKL

Lambad näsivad kadastikke

Lahemaa kadakastel karjamaadel uitab ringi paarsada Iisaka talu lammast. Kuna nad ei vaja palju hoolt, sobivat need loomad sinna kõige paremini, sest pererahva rahvatantsuhobi ei luba neil kodus istuda.

Osa karjatatavatest karjamaadest oli hiljuti üsna täis kasvanud, ent lambad on poollooduslikud kooslused maalilisteks kadastikeks näsinud. Viis aastat tagasi vanematelt talu tegemised üle võtnud Priidu Veersalu rääkis, et igal aastal harvendavad lambad viis-kuus hektarit kadastikke. Kokku majandab talu sadakonnal hektaril.

Oleme pereettevõte. Isa pole niisama istuma jäänud, igapäevaselt abistab, ema tegeleb käsitööga, 92aastane vanaema teeb sallidele kaunistusi.

Kui Veersalu talu üle võttis, oli prioriteet ehitada uus laut. See mahutab kuni 250 põhikarjalooma. Peale selle on plaan rajada väike tapamaja, et oleks lihatöötlemisvõimekus.

Seniajani kasvatati talus eesti tumedapealisi lambaid, ent 2015. a algas üleminek sinise tekseli tõule. Aretamine on toimunud järk-järgult ja järgmisel aastal sünnivad esimesed sajaprotsendiliselt sinise tekseli talled. Tõug on hea iseloomuga ja heade lihaomadustega.

Talu põhiline sissetulekuallikas on elusloomamüük, soov on ka eksporditurule minna. Müüakse liha ja käsitöötooteidki. „Oleme pereettevõte. Isa pole niisama istuma jäänud, igapäevaselt abistab, ema tegeleb käsitööga, 92aastane vanaema teeb sallidele kaunistusi,” kirjeldas Veersalu. Ka tema kaks õde elavad läheduses ja on abiks.

Noorperenaine Kädi Kröönkvist on aga võõras veri, nagu ta ise ütleb. „Käin iga päev Tallinnas tööl ja see siin on minu hobi. Mulle väga meeldivad loomad ja lambad mõjuvad pärast pingelist tööpäeva isegi teraapiliselt,” lausus ta.

Et lambad kaitstud oleks, toimetab Iisaka talus kolm karjakoera. „Meil liikus siin arvatavasti šaakal ja oli ka karu rünnak. Võttis ühe hommikuga 13 talle. Siis võtsime karjakoerad,” rääkis Veersalu. Esimesel aastal nähti koertega kõvasti vaeva, ent nüüd suudavad nad ise edukalt toimetada.

Peale koerte piiravad lammaste liikumist kiviaiad, mida pere viimased viisteist aastat rajanud on. Nüüdseks on aedade kogupikkus 1200 meetrit.

Ja kui Priidu Veersalul lambakasvatusest ja rahvatantsust aega üle jääb, teeb ta koos sõbraga Woodfashi kaubamärgi all puidust riiulisüsteeme.


Kuldar Kuld on tööliste asemel investeerinud korralikku tehnikasse, et tööd ise ja rõõmuga teha.
FOTO: ETKL

Noortalunik investeeris tööliste asemel tehnikasse

Kui Kuldar Kuld väike poiss oli, öeldi ta isale, et too peab kähku traktori majja tooma, muidu kaotab poiss põllumajanduse vastu huvi.

Õnneks huvi ei kadunud ja seitse aastat tagasi võttis Kuld isalt talu üle. Kui isa pidas mahelambakarja, siis noorperemees läks üle maheteravilja kasvatusele. „Ma ei ole hingelt loomakasvataja,” põhjendas Kuld ja lisas, et teraviljaga on käive suurem ja lihtsam ära elada. Praegu kasvatab ta Jõgevamaal Lalluka OÜs vilja 300 hektaril, millest kaks kolmandikku on pere omandis.

Valdavalt töötab Kuld üksi, kuigi vahel käib isa abiks. Vaimseks toeks on kodus olev kaasa ja pisipoeg. Põllumehe elu teeb keeruliseks aeg: kui kõik tööd saaks aasta peale ära jagada, oleks tempo igati normaalne. Praegu on põllumees aga 24/7 tööl.

Nii on Kuld investeerinud tööliste asemel korralikku tehnikasse, et tööd ise ja rõõmuga teha. „Kui vastu tahtmist peaks tegema, ei tahakski teha,” tõdes ta. Pealegi peab korralik tehnika vastu ja sagedase remontimise asemel saab rahus põllutöid teha.

Kui vastu tahtmist peaks tegema, ei tahakski teha.

Murelikuks teeb teda aga mahevilja hinna langus. Kohati on saaki kasulikum tavaviljana müüa, kuigi mahevilja saak on vähemalt poole väiksem. „Pakkumine on kasvanud, aga nõudlus ei tule järele,” selgitas Kuld olukorda. Tema jaoks on kõige raskem, et ühtki hinda ei määra ta ise: kütus, tehnika, vilja hind – kõik öeldakse ette. „Mul hakkab kaduma võimalus, kust veel kokku hoida,” oli ta murelik.

Loe lähemalt teiste kandidaatide kohta maaelu.ee